Loomade heaolu tagamine transpordil

Mis on loomaheolu laiemalt

                                                                                                                               Prindi see lehekülg

Peaaegu kõik inimesed kasutavad oma elus loomi ühel või teisel viisil, seetõttu on kõigil inimestel moraalne vastutus loomade heaolu eest. Ka Eestisse on jõudnud tendents, et loomade pidamine kontsentreerub ja koondub aina suurematesse ettevõtetesse ning loomapidamisettevõtted paiknevad suhteliselt hõredalt ning inimeste teadlikkus loomapidamisest läbi oma kogemuse aina väheneb. Vaatamata sellele sööme me kõik loomseid tooteid ja kanname nahast kingi ning saapaid vähemal või suuremal määral. Kõik see peaks panema inimest huvituma ka protsessist kuidas neid tooteid toodetakse ning millisel viisil loomi koheldakse ja peetakse enne kui neist saab toode, mida tarbitakse. Lisaks on loomaheaolu see aspekt, mida Euroopa Liidu kodanikel tuleb arvesse võtta ka lähtuvalt Euroopa Liidu aluslepingust (Lissaboni leping). Vaatlemegi järgnevalt, mida mõistetakse loomaheaolu all.

Kuna loomaheaolu ei ole üks konkreetne mõõdetav suurus, vaid väga mitmetahuline valdkond, siis on ka määratlusi sellest, mis on loomaheaolu, palju (e.g. Kiley-Worthington, 1989; Broom, 1996; Duncan, 1996). Samas mõjutavad nii määratluse valik kui ka selle eri osade kaal ja lähtekoht oluliselt heaolu hindamist ja selle alusel tehtavaid otsuseid. Heaolu alla kuuluvad muuhulgas nii kehaline kui ka vaimne tervis, normaalne kasv ning hea kohtlemine looma pidamisel. Looma tervis on küll väga tähtis heaolu osa, kuid loomaheaolu on tervisest siiski märgatavalt laiem valdkond. Nii nagu “tervist”, võib ka “heaolu” kvalifitseerida määratlusega “hea” ja “halb” ning see võib varieeruda väga laias ulatuses. Siiski, tervis viitab organismi seisundile, mis hõlmab aju need osad, mis võitlevad patogeenide, koekahjustuste ja füsioloogiliste kahjustustega (Broom, 2000; Broom and Kirkden, 2004). Lisaks võetakse heaolu mõistes arvesse tervist mõjutavad tunded ning teisi kohanemisega toimetulemise mehhanisme, eriti just positiivse skaala lõpupoolelt. Kui looma haiguse puhul on tegemist patoloogiaga, millisega ei pea alati kaasnema patogeenide olemasolu, siis haiguse toime heaolule tähendab alati heaolu halvenemist. Heaolu on laiem termin kui tervis ning katab kõik aspektid, mis on seotud ümbritseva keskkonnaga kohanemisega. Loomaheaolu hõlmab samuti meeldivad mentaalsed seisundid ja ebameeldivad seisundid nagu valu, hirm ja frustratsioon (Duncan, 1996, Duncan and Fraser, 1997).

 Edasi vaatleme, mida mõistavad erinevad teadlased looma heaolu all ja millisest alusest lähtuvalt nad seda teevad.

Vajaduspõhine lähenemine loomaheaolule seab kesksele kohale looma vajaduste rahuldamise. Hurnik (1988) toob välja elamise, tervise ja mugavuse vajaduste rahuldamise, kui olemuslikult tähtsa tingimuse loomaheaolu tagamiseks. Samuti juhib ta tähelepanu sellele, et vajaduste tähtsus sõltub nende toimest looma nn “fitnessi”.

Kohastumuspõhist lähenemist esindab Broom. Broom (1996) defineerib looma heaolu järgnevalt: looma heaolu on tema seisund sõltuvalt tema püüdlustest tulla toime ümbritseva keskkonnaga. Looma heaolu hõlmab nii suutmatuse kohaneda teda ümbritseva keskkonnaga, mis võib viia haiguse või vigastuseni, kui ka toimetulemise lihtsuse ja raskused. Tähtis osa selles seisundis on see, mis seondub püüdluses toime tulla patoloogiatega, s.t. looma tervis, ka sellel on väga tähtis seos loomaheaoluga.

Tundepõhise lähenemise esindajatena võib välja tuua Duncani (2006) ja Pethericki (2005), kelle järgi heaolu sõltub vaid tunnetest, mis osaliselt on sõltuvad vajaduste rahuldamisest, kuid kui füüsilised vajadused ei ole täidetud, aga loom ei tunne ebamugavust, valu jms, siis looma heaolu ei ole langenud.

Samuti võib veel välja tuua stressipõhise lähenemise. Moberg (1991) ütleb, et stressi põhine tugev, korduv krooniline stress alandab heaolu.

Enamus teadlasi nõustub sellega, et konkreetse looma kogemused ja kaasasündinud omadused mõjutavad tema heaolu.

Erinevalt mõistetakse ka sõna „stress” tähendust, kui mõned autorid tähistavad sellega  probleeme kohastumisel (Fraser and Broom, 1990), samas teised aga kasutavad seda iga erineva situatsiooni suhtes, mil loom peab reageerima keskkonna muutustele (Selye, 1980, Zulkifli and Siegel, 1995).

Joonis 1. Loomaheaolu aspektid (Valros, 2010)

Soome Põllumajandusloomade Heaolu Nõukogu järgi mõistetakse looma heaolu all konkreetse looma seisundit, mis põhineb looma poolt kogetul ja tema võimel kohanduda. Looma heaolu on dünaamiline ajas ja kohas muutuv protsess, mida ei saa määratleda üksiku aspekti kaudu. Looma heaolu ei ole „jah” ja „ei” omadus, vaid see on eripalgeline käsitlus. Loomaheaolu mõjutavad saadav sööt, vesi, looma tervis, pidamistingimused, liigiomased käitumisvõimalused, aretus ja loomapidaja. Loomade heaolu on loomaväärne elu loomale (SPHN, 2010).

Järgnevalt vaatleme loomaheaolu valdkonna ühte keskset kontseptsiooni läbi aegade, milleks on viie vabaduse kontseptsioon. See töötati välja 1979. aastal asutatud Briti Põllumajandusloomade Heaolu Nõukogu poolt. (FAWC) Nendeks viieks vabaduseks on:

1. Vabadus näljast ja janust

2. Vabadus ebamugavusest

3. Vabadus valust, vigastustest ja haigustest

4. Vabadus liigiomaseks käitumiseks

5. Vabadus hirmust ja ahistusest

Vabadus näljast ja janust tähendab vajadust tagada loomale juurdepääs värskele veele ja sobivale ratsioonile. Vabadus ebamugavusest tähendab vajadust tagada sobiv keskkond, sh. kaitse ebasoodsate ilmastikutingimuste eest ning sobiv puhkeala. Vabadus valust, vigastustest ja haigustest tähendab vajadust tagada haiguste profülaktika ning kohene diagnoosimise ja ravi. Vabadus liigiomaseks käitumiseks tähendab vajadust tagada loomale piisavalt ruumi, sobivad vahendid ja liigikaaslastega koos pidamine. Vabadus hirmust ja ahistusest tähendab vajadust tagada tingimused ja ravi, mis hoiavad ära looma mentaalsed kannatused (D'Eath et al., 2009).

Loomade heaolule ei ole ühte konkreetset mõõdikut, mille alusel võib öelda, et loom elab hästi ja on terve. Üheks oluliseks näitajaks loomade heaolu teaduslikus uurimises on looma käitumine. Käitumine on märgatavalt tundlikum näitaja võrreldes looma tervise, toodangu näitajate ja söögiisuga. Loomaheaolu alanemisel muutub ka looma käitumine (Moberg, 1991).

 Loomade heaolu uurimiseks läbi käitumise muutumise peavad samas tingimused olema sellised, et uuringu läbiviimine ja sellega seonduv mõju ise võimalikult vähe mõjutaks uuringu tulemust (Anil and McKinstry, 1992) .

Arvesse võttes käitumise muutusi seoses looma heaolu muutumisega on EU-s välja töötatud Welfare Quality® heaolu hindamise süsteem. Selle kohaselt lähtutakse neljale heaolu aspektile, mille aluseks on eelpool vaadeldud viis vabadust.

Joonis 2. Welfare Quality®-i 4 põhiprintsiipi ja 12 indikaatorit


Kontrollküsimused!

Küsimus: Kas tööjõu vähesusel võib loomade heaolu kontrollida kord nädalas?
Küsimus: Kas loomade viie vabaduse hulka kuuluvad ka vabadus liigiomaseks käitumiseks?
Free JavaScripts provided
by The JavaScript Source


<< Tagasi / Järgmine leht >>