Loomade heaolu tagamine transpordil



Transpordile eelnev kohtlemine

                                                                                                                               Prindi see lehekülg

Selleks, et loomad oleks valmis transpordiks, peab eelnevalt pöörama tähelepanu loomade pidamistingimustele.

Põllumajandusloomade pidamisnõuete juures võib eristada loomapidaja isikule pandavaid nõudeid, mis puudutavad loomapidaja teadmisi ja oskusi, seejärel loomale vajalikke tingimuste tagamist ning loomapidajale pandavaid kohustusi, tagamaks loomale vajalik kohtlemine.

 Ennekõike peavad loomapidajal olema vajalikud teadmised looma anatoomiast, füsioloogiast ja loomaliigile omastest käitumisharjumustest (nt. vasikapidamise määrus), samuti on mõnede loomaliikide (nt. broilerid) pidamiseks loomapidajatele kehtestatud koolituse läbimise kohustus. Loomapidaja peab suhtuma loomadesse ja loomapidamisse vastutustundega ning tagama hea kohtlemise loomale.

Väga tähtsal kohal on loomapidamise juures looma ümbritsev keskkond. Keskkonna moodustavad nii pidamise ruum, seadmed, vahendid kui ka mikrokliima. Samuti on sobiva keskkonna tagamisel ülitähtsal kohal tänapäeva tootmises kasutatavad erinevad mehaanilised ja automaatsed seadmed. Seetõttu pannakse kohustuseks loomapidajale tagada loomaliigile sobiv, tervisele kahjutu pidamisruum või ehitis ning esitatakse kohustus tagada seadmete ja vahendite ohutus. Lisaks peab loomapidaja tagama automaatsete ja mehaaniliste seadmete kontrollimise vähemalt 1 kord päevas ning tagama sundventilatsiooni korral tagavara- ja alarmsüsteemi olemasolu.

Kõigile loomadele peab olema tagatud võimalus ilma raskusteta maha heita, lamada ja üles tõusta. Põrand ei tohi olla libe ning sealt peab olema tagatud väljaheidete eemaldamine või imendumine allapanusse. Loomale tuleb tagada sobiv õhutemperatuur ja -niiskus, mis on sobiv loomaliigile. Samuti tuleb hoida õhu gaaside ning tolmu sisaldus loomale ohutus kontsentratsioonis. Loomi ei tohi pidada jätkuvalt pimeduses ning neile tuleb tagada piisav loomulik valgustus või vajadusel kunstlik valgustus ning hoida müratase võimalikult madal. Loomadele tuleb võimaldada piisavalt põranda pinda sõltuvalt looma liigilisest kuuluvusest ning tagades loomale vähemalt pidamisalastes nõuetes toodud miinimum pinna. Iga haigestunud või vigastatud loom peab saama asjakohast ravi. Loomale tuleb tagada piisavas koguses sobivat sööta, arvesse võttes looma vanust ja liigilist kuuluvust, samuti joogivett.

Veistel on heades tingimustes piisavalt ruumi, et järgida liigiomaseid käitumismustreid ning piiramatu juurdepääs koresöödale. Magamisala pehmus on tähtis kõigile veistele. Karjatamine parandab loomade heaolu vaatamata sellele, et neil on juba tagatud võimalus liikuda vabapidamislaudas või jalutustaras.

Vasikate pidamisel tuleb silmas pidada kõiki eespool kirjeldatud aspekte, kuid lisaks sellel tuleb tagada loomale tema vanusest ja liigist lähtuvalt teatud lisa tingimused. Vasikat ei tohi pidevalt lõas pidada, v.a. rühmana peetav vasikas, keda võib söötmise ajaks kuni üheks tunniks päevas lõastada. Üle 8 nädalast vasikat ei tohi pidada üksiksulus ning üksiksulul ei tohi olla kinniseid vaheseinu, mis ei võimalda näha ümbruses toimuvat ning teisi loomi. Vasika söötmisel tuleb talle anda ternespiima võimalikult kiiresti peale sündimist. Looma kasvuperioodi jooksul tuleb vasikale tagada piisav raua ja kiudaine sisaldus ratsioonis.

Sigade pidamisel tuleb samuti tagada loomale esimeses lõigus kirjeldatud tingimused. Lisaks tuleb alates nelja nädala möödumisest seemendamisest kuni eeldatavale poegimisele eelneva nädala alguseni nooremiseid ja emiseid pidada rühmana (väiksemates farmides, kus on alla 10 emise võib emist pidada eraldi sulus, kus ta saab ennast vabalt ringi pöörata). Nädal enne poegimist tuleb anda emisele pesa tegemiseks sobivat materjali. Samuti tuleb anda sigadele tuhnimismaterjali või muud analoogset materjali, mis tagab loomadele tegelusvõimaluse ning hoiab ära üleliigset agressiivsust ning vigastuste tekitamist sabade ning kõrvade närimise näol. Agressiivsed ja ründamise ohvriks sattunud loomad tuleb rühmast eraldada. Alla 7 päeva vanuste põrsaste kastreerimist tohib Loomakaitseseaduse (2000) kohaselt läbi viia loomaarst või vastava ettevalmistusega isik. Vanemate põrsaste kastreerimine on lubatud vaid loomaarsti poolt. Silmahammaste lõikamist, kuldi kihvade lühendamist ja sabade lõikamist tohib teostada vaid siis, kui on oht teiste sigade tervisele ja heaolule ning neil esineb vigastusi kõrvadel sabadel ja udaral.

Kanade puhul tuleb lindudele tagada vähemalt pidamisviisile kehtestatud miinimum nõuded. Alates 1. jaanuaris 2013 ei tohi kanu pidada täiustamata puurides. Täiustatud puurides pidamisel peab kanadel olema võimalus kasutada pesasid ja õrsi, samuti põhku nokkimiseks ning siblimiseks. Puur peab olema varustatud sobivate vahenditega varbaküüniste kulutamiseks. Õrrekanade puhul peetakse linde sügavallapanul. Kanadel on võimalus liikuda, siblida, nokkida põhku ning istuda õrrel. Samuti võivad nad valida pesi munemiseks. Ohuks sellise pidamise juures on suurem parasitaarhaiguste risk. Ka võib olla probleemiks õhu tolmu ja ammoniaagi sisaldus.

Loomade transpordil ja tapaeelsel pidamisel tuleb lähtuda loomakaitse  põhinõuetest. Loomi ei tohi asjatult piinata. Head tingimused loomade transpordi ja tapaeelse pidamise ajal tagavad vähemalt viis positiivset tagajärge:

  • Väheneb verevalumite hulk ja lihakeha korrastamisel väljalõigatavate lihatükkide kogus
  • Paraneb liha kvaliteet
  • Väheneb tööjõu vajadus loomade ajamiseks
  • On tagatud tööliste ohutus
  • On tagatud loomade heaolu
  • Loomade transportimisel tuleb lähtuda selles, et loomadel on valuaisting arenenud suhteliselt hästi. Valu kutsub esile stressi. Loomad näevad ja tunnevad asju ning olukordi teisiti kui inimesed. Transportvahendite, tapaeelse pidamise  ruumide, ajamisteede projekteerimisel tuleb arvestada loomade omapäraga, nende füsioloogiaga, looma liigiga.


<< Tagasi / Järgmine leht >>