Loomade heaolu tagamine transpordil

Stressorid transpordil

                                                                                                                               Prindi see lehekülg

Stress loomadel – Stress põhjustab nii inimestel kui loomadel füsioloogilisi ja käitumuslikke muudatused. Erinevad asjaolusid, mis niisuguseid muudatusi esile kutsuvad nimetatakse stressoriteks. Stressi on erinevat tüüpi – 1) füüsiline – seda põhjustavad väsimus või vigastused; 2) füsioloogiline – põhjustajaks võib olla nälg, janu ja temperatuur; 3) käitumuslik – tuleneb reaktsioonist keskkonnale ja võõrale ümbrusele. STRESS – Situatsioon, mis käivitab ellujäämiseks vajalikud protsessid ning hädasignaalid. Tava stress on normaalne ning igati vajalik, kuid pikaajaline või intensiivne stressi võib see põhjustada kannatusi. Kui eristressi allikad esinevad üheaegselt, siis on mõjud raskemad. Loomade transpordil võib esineda mitmeid erinevat tüüpi stressoreid:

    1. Müra
    2. Uus ümbruskond
    3. Toidu ja vee puudus
    4. Kuum või külm
    5. Peale või maha laadimine
    6. Võõrad loomad
    7. Vibratsioon ja liikumine

Käsitledes iga stressorit üksikult, võib nende stressorite mõju olla tühine, aga koosmõju ja nende esinemine pika ajajooksul võib ohustada loomadeheaolu. Loomade transportimisel peab arvestama sellega, et stress võib muuta loomad raskelt juhitavaks. Loomade transportimine põhjustab alati stressi. Stressi alandamine ei ole vajalik üksnes loomaheolu arvesse võttes, vaid on ka majanduslikult mõttekas.

Vibratsioon, müra ja liikumine – Töötav automootor tekitab ühtlase vibratsiooni, see on kiire ja regulaarne, loomad harjuvad sellega ja see ei ohusta heaolu. Töötav loomaveoki mootor põhjustab kerge vibratsiooni, kuid sellega loomad harjuvad. Sõidu ajal tuleks vältida puuokste lööke veoki külgedele ja katusele sest, see põhjustab loomadel paanikat. Nendest kolmest tegurist kõige enam põhjustab potentsiaalset stressi veoki liikumine.  Esineb 3 peamist liikumistüüpi:

  • üles-alla,
  • küljelt-küljele
  • edasi-tagasi.

Üles-alla liikumine põhjustab sigadel liikumishaigust, veised ja sead on selle liikumise suhtes vastupidavamad. Sõiduki külgsuunalist liikumist saab vähendada regulaarse tehnilise kontrolliga,  liikumisele avaldab mõju ka teekvaliteet ja juhi sõiduoskus. Edasi-tagasi liikumist saab kõige enam kontrollida. Selleks ei tohi muuta järsult kiirus, käiku vahetada ega järsult pidurdada. 

Niiskus ja temperatuur – Temperatuur on üks peamine stressor elus. Kehatemperatuuri tõus 5 kraadi võib saada loomadele surmavaks, kuid kehatemperatuuri langemine 5 – 7 kraadi ei ole nii ohtlik, kuigi ka selline temperatuuri muutus ei ole soovitav. Loomad kaotavad kehasoojust 4 viisil:

  • Soojuskiirguse
  • Soojusjuhtivuse
  • Soojusülekande - ventilatsiooni abil
  • Aurumise kaudu

Kui õhus palju niiskus, siis ei aita loomi ei lõõtsutamine ega higistamine. Et külmas keskkonnas saaksid loomad talutavat keskkonna temperatuuri säilitada, siis nad hoiavad kobarasse. Karvad tõusevad turri ja loomad hakkavad soojuse genereerimiseks värisema. Külmastressi oht on kuumastressi ohust väiksem, väljaarvatud juhul kui veetakse väga külmal ajal ning väga noori loomi.

Kui veok sõidab, siis tekib väline rõhuväli ning õhk imetakse läbi tagumiste ventilatsiooniklappide sisse ja see liigub veoki esiosa poole. Igal veokil on oma soe koht ning kõige soojem koht on kabiini taga alumistel korrustel. Tuulisel päeval peaks olema kõik ventilatsiooni avad avatud, et saaks toimuda ristsuunaline ventilatsioon. Soojal päeval tuleks avada tagumised ja esimesed ventilatsiooni avad. Loomade transportimisel peab arvestama, et niisketes tingimustes väheneb loomade võime alandada oma kehasoojust. Seetõttu tuleks vähendage loomade tihedust veokis.

Kuumastressi all kannatavaid loomi on võimalik ära tunda järgnevate tunnuste abil:

Loomad higistavad, lõõtsutavad, on erutatud ja rahutud, esineb süljevoolus, kurnatus, kokkuvarisemine.

Külmastressis tunnused: Värisemine, loomad kogunevad kobarasse, loomad on unised, letargilised, raske külmastress põhjustab kokkuvarisemist.

Ruum ja eraldatus – Loomade transpordil peab arvestama sellega, et loomadel ei oleks liiga kitsas, ega ei oleks ruumi liiga palju. Kui ruumi liiga palju, siis võivad loomad kaotada tasakaalu ja võivad vigastada end. Kui veokis on loomi piisavalt, siis nad toetavad teineteist ning nad ei kuku. Pikkadel sõitudel peaks loomadel olema piisavalt ruumi mahaheitmiseks. Erinevaid loomaliike ei või koos laadida väljaarvatud juhul kui eraldamine põhjustaks mittevajaliku ärritusi. Kui võimalik, siis ei tohiks segamine transportida erinevaid sotsiaalseid gruppe (eriti sigade ja veiste korral), sest loomad võivad üksteist rünnata ja teineteist vigastada.

Vesi, toit ja puhkus – On eluliselt tähtsad kõigile kariloomadele. Selleks, et teada looma erinevaid toitumise vajadusi, peab teadma looma füsioloogiat. Vesi on eluliselt tähtis. Loomad vajavad pidevalt vett. Täiskasvanud sead võivad juua kuni 25 liitrit päevas, kuivtoidul olevad täiskasvanud lambad joovad 20 liitrit päevas, täiskasvanud veised joovad 50 liitrit ja lüpsvad lehmad 100-150 liitrit. Kui loomadel on stress, siis nad ei joo ning selle tagajärjel võib tekkida dehüdratatsioon. Transporditavatele loomadele peab olema vesi kättesaadav kuni pealelaadimiseni. Kui on pikem loomadevedu siis, peab tegema peatusi ja loomi jootma.  Sigade veevajadus suurem, kui veistel või lammastel. Lisaks veele vajavad loomad ellujäämiseks ka toitu. Sigu ei tohi vahetult enne transportimist sööta, parim on lõpetada toitmine 4 tundi enne sõidu algust. Veistele ja lammastele võib anda enne sõitu väikesi heina koguseid. Pärast transporti tuleb loomadele anda puhkust.


<< Tagasi / Järgmine leht >>